Alkohol on tarkade inimeste jook, aga vahel on keeruline hinnata, kus küll see tark piir jookseb? Mõte võib tunduda provokatiivne, aga ma usun, et terve suhe veiniga (ja ehk ka alkoholiga) on olemas. Nagu on olemas terve ja ebaterve suhe toiduga, kohviga, spordiga, tööga ja põhimõtteliselt vist pea kõigega....

‍

Kahjuks on suurel osal eestlastest alkoholiga pigem ebaterve suhe, mida näitab asjaolu, et alkoholi tarbmise osas oleme teiste Balti riikide ja tšehhidega Euroopa napsulembeliseimate riikide edetabeli poodiumil. Pole just eriline uhkuseasi. Seepärast on Eesti riiklikud soovitused alkoholi tarbimiseks ka mõnevõrra rangemad, kui seda on näiteks Itaalias, kus inimesed vägijookidega paremini piiri pidada mõistavad. Ühest küljest on see mõistatav, et püütakse näidata alkoholi ohtlikkust, lootes sellega muuta inimesi oma tarbimise suhtes kriitilisemaks. Samas aga usun, et rangete ja suurele osale ühiskonnast keeruliselt täidetavate normide seadmine tingib ka seda, et neist lihtsalt vaadatakse üle ja mõeldakse stiilis "Mida iganes, las need ametnikud arvutavad, nad ei tea üldse, mis elu mina siin elan" ja kallatakse järgmine klaasitäis. Usun, et harjumuste juurutamine ning tervema alkoholitarbiskultuuri loomine käib pikemas ajaskaalas. Kui eestlased suudaksid kinni pidada esialgu näiteks pidut lõdvemast (ent ehk rohkematele päriselt äratehtavast) itaallastele mõeldud alkoholi tarbimise soovitustest, oleks see meie rahva (nii vaimse kui füüsilise) tervise mõttes korralik loteriivõit.