VENETO: PROSECCO KERGUS JA AMARONE VÄÄRIKUS

Venetot on kirjeldatud kui Itaalia veinimerd. Tootmismahult on tegu Itaalia produktiivseima veiniregiooniga, kuid suure mahu kõrval on igas veinikategoorias neil varuks ka omaala trump.
Veneto on koduks Itaalia ühele hinnatumaile punaveinile Amaronele ning tema väikevenna seisuses Ripassole, samuti valmib siin riigi üks kuulsamaid valgeid ehk Soave. Vahuveinidest on siin raketina taevasse tõusnud ja müügimahtude osas šampanja troonilt tõuganud Prosecco ning dessertveinidest valmivad imelised Reciotod.

Veini on valmistatud Ventosjuba vähemalt Rooma aegadest ning Valpolicella nimigi tuleb ladina keelsest ühendist val polis cellae tähendades paljude keldrite orgu. Küll aga tunti enamasti sealset veini pigem värskema ja kergema keelekastena. Omaette oode on loonud roomlasest kirjamehed kohalikule magusale Vino Retico'le, mida võib ehk pidada tänapäevaste dessertveinide Reciotode esiisaks. Ehkki nii Proseccot kui Valpolicella veine tunneb tänapäeval pea iga veininautleja, siis tegelikult on Veneto veinide tänapäevases kuues edukam võidukäik võrdlemisi hiljutne nähtus, mis sai tõsisema tuule tiibadesse 80-tel, mil hakati massiveini mahtudelt maha tulema ja rohkem kvaliteeti panustama.

Tänapäeva maailm ei saa kuidagi läbi Proseccota, mis veinikaugemates ringkondades on omandamas lausa vahuveini sünonüümi tähendust. Proseccole mõeldes ilmub minu peas seos noorest ja heasüdamlikust türarlapsest, kes kleidi keereldes naerdes veidi lihtsameelselt kuid elurõõmsalt ringi keksib. Küll aga on pidanud Prosecco ka oma karakteri ja nime kaitseks ka välja astuma, kuna häid asju kiputakse ikka kopeerima. Eriti püüdluslikult sooviti Proseccot toota Austraalias, kuid 2009. a kasutusele võetud DOC appellatsioon lahendas pikale veninud vastasseisud ning nüüdseks on Prosecco oma päritolupiirkonnast lahutamatu. Prosecco viinamari Glera arvatakse olevat aga hoopis üle piiri Sloveenia päritolu. Kõige sagedamini valmistatakse Proseccot Extra Dry tasemel, mis olnemata otsetõlkele on tänapäeva maitse mõistes pigem poolkuiva stiili esindaja. Alates 2020. aastakäigust toodetakse Proseccosid ka roséna, lisades Glerale 10-15% Pinot Nero't (Pinot Noir) ning see uuendus on Proseccodele veelgi tuult tiibadesse andnud.  Tegelikult on Proseccode maailmgi värvikirevam, kui meie poeriiulilt tavaliselt paistab. Proseccot võib leida ka vaikse veinina või Col Fondona ehk sademega hägusema kroonkorgi all oleva mullina. Samuti võib lisaks tavalisele Proseccole leida ka Valdobiaddene DOCG ja Asolo DOCG versioone, kus standardeid veidi kõrgendatud. Edasi saab minna juba aia tasemele, mille kohta etiketil on märgis Rive ning kõige tipuks maalilise Cartizze mäe otsa, mille viinapuude soontest voolab see kõikse nooblim Prosecco.

Valpolicella on maailmakaardile tulnud oma punaste kolmikuga. Valpolicella Calssico justkui tegusid tulvil noormees parimais aastais, Ripasso kui veidi küpsemas vanuses härrasmees, kes elukogemuse pealt suuri tegusid ellu kutsuda suudab ning Amarone auväärt vanuses kuid selge silmavaatega senjoor, kellega jutule jäädes võid avastada terve põneva maailma, millest seni aimugi ei olnud. Muide sellised intelligentseid ja huvitavaid halli habemega härraseid võib tõesti Itaalia külabaaride ees kohata. Ei, ärge neid palun meie kohalike külakõrtside esistega võrrelge. Seal on baaril külas hoopis teine roll ja konseptsioon olles pigem vestluste ja mõtteavalduste kohaks.

Noor Valpolicella vein on lopsakas ja mahlakas kombo Corvina, Corvinone ning Rondinella viinamarjadest. Varasemalt oli siin nimekirjas ka Molinara sort, mis kasvab aga hästi vaid Garda järve poolsemas osas, mujal aga põhjustas korralikku peavalu. Enam Molinara viinamarju Valopicella valmistamiseks tingimata kasutama ei pea. Ehkki enamasti on ka Valpolicella pigem keskmise täidlusega ja mitte eriti tugev punane, siis samadest viinamarjadest tehakse Garda järve läheistel veel veidi kergema loomulismeat punast Bardolinot, mida võib pidada ka suviseks ja värskeks punaseks veiniks.

Amarone della Valpolicella on Barolo ja Brunello kõrval üks Itaalia poodiumiveinidest, mis on suurepärase arengupotentsiaaliga. Rahvasuu räägib, et Amarone juhtus kogemata 1930-tel, kui ühel veinimeistril jäi magusana mõeldud Recioto vein liiga kauaks käärima, muutudes komplekseks ja tanniinseks, kuivaks veiniks. Amarone tähendab tõlkes "mõru", ning seda tehakse vaid parimatest marjadest, mida kuivatakse kuni 120 päeva, mil nad on kaotanud vähemalt 40% oma veesisaldusest ning muutunud poolrosinateks. Sellistest viinamarjadest saab üsna vähe veini, kuid saadav tulemus on täidlane, tihe ja tummine vein, mis võib areneda mitukümmend aastat. Amarone veinivirre on ülimalt magus, kuid suhkur käärib aja jooksul alkoholiks ning alles jääb kuiv vein. Põhimõtteliselt samamoodi valmivad ka nii punane Recioto della Valpolicella ning naabrusesse jääva Verona linna ümbrusest pärit hele Recioto di Soave, kuid nende käärimine katkestatakse, kui veinis on veel küllaldaselt suhkrut, mistõttu tulemuseks on hoopis dessertvein. Kuna nii Amarone kui Recioto della Valpolicella marjakestad on ka pärast pressimist endiselt väga maitseküllased ja rikkalikud, siis täispotentsiaali ära kasutamiseks kallatakse neile peale värske Valpolicella vein ning sellisest saadakse enamik Ripasso della Valpolicella veinidest. Tõsi, on veel ka mõned muud vähemlevinud meetodid sarnase tulemuse saavutamiseks, ent selline on kõige klassikalisem viis.

Venetost on pärit ka üks Itaalia kuulsamaid valgeid veine ehk Soave. Tegelikult on suur osa Soavest pigem lihtsakoelisem valge, mis on eelkõige mõeldud ekspordiartiklina januseid suid kustutama väljaspool kodumaad. Hinnatumad ja kompleksemad on vulkaaniliselt alalt tulev Soave Classico ning kõrgmatest aedadest pärit Soave Colli Scaligeri. Soavet valmistatakse peaasjalikult Garganega sordist, mida peetake üheks iidseimaks Itaalia põlisviinamarjaks ning mis on mitmete muude Itaalia viinamarjasortide üheks esivanemaks. Soavele on kuni 30% ulatuses lubatud lisada ka Trebbiano di Soavet või Chardonnay'd, ehkki paljud veinimeistrid jäävad kindlaks vaid Garganegale, mille all on lõviosa ehk ligi 88% Soave veinipõlde. Geeniuuringud on näidanud, et Trebbiano di Soave on tegelikult sama viinamari, mis veidi läänepool haritav Trebbiano di Lugana ning samuti sama Kesk-Itaalia Marche piirkonna ühele kuulsama sordi Verdiccioga.

Ülalkirjaldatud on vast tuntuimad Veneto piirkonna veinid, kuid samuti tuleb sealt rohkelt väiksemakaliibrilisi veine, mis vahel suurte tegijate kõrval põnevaid leida pakuvad. Kuna veinitootlikus on Veneto maakonnas suur siis avastamisrõõmu jätkub tõsti igale maitsele.

Mida Veneto avastamisele pühendatud veiniõhtul teeme?

• Räägime põgusalt Veneto veinipiirkonna loost ajas
• Vaatame Proseccode maailma
• Tutvume Soave ja piirkonna valgete veinidega
• Vaatame lähemalt, mida on pakkuda Valpolicellal ehk sukeldume Amaronede ja Ripassode maailma
• Räägime Luganast, Bianco di Custozast, Bardolinost ja Bardolino Chiarettost.
• Heidame pilgu magusasse Reciotode maailma
• Räägime Veneto veinide sobitamisest toitude juurde
• Kordame ja kinnistame olulisima meelelahutusliku mõõduvõtu vormis
  

Veiniõhtu kestab orienteeruvat 2,5h, sisaldab 7 veini degusteerimist, veinispikrit mäluvärskenduseks ning mõnusat veiniradadel kulgevat õhtut hubases atmosfääris.

Veiniõhtu tellimiseks leiad lisainfot: https://veinikoolitused.ee/veiniohtud